29.06, pühapäev

Ärkan üles, vahin veel mõne minuti lakke, siis peab tegutsema hakkama. Laekub KaRahh, topime asjad autosse ja resümeerime, et ega kolmas inimene ja tema asjad hästi mahtunukski - tagaistegi sai asju täis.
Veereme läbi inimtühja, halli ja vihma tibutavalt sombuse Tallinna ning möödume Pikast Hermannist parajasti lipu heiskamise ajal, hümni helid saatmas meid teel sadamasse mõjuvad isegi kuidagi kohasena. :-) Veereme läbi piletikontrolli, seal istuv tibi on sellise näoga, et ega ta öösel magada küll pole saanud. Passidega ei hakata samuti ussitama ja topime end AutoExpressi pardale. Sõidame.

* * *

Kell on kaksteist. Sööme lõunat. Selja taga on 190 km, ise oleme ~100 km Jyväskyläst. Külm on, vahetan lühikesed püksid matkamundri ja saabaste vastu. Piiril ei peedistatud, matkajutt ja KaRahhi sorav soome keel vist selles süüdi. :-) Vaid tagasisõidupileteid taheti näha.
Helsingist Lahtisse viis korralik suur kiirtee, lubatud 120 km/h. Kohalikud lasevad tugevalt üle, ega meie siis kehvemad poisid pole - KaRahhi 1,4-ne Escort aastast '87 uriseb ja nagiseb ja võtab teistele sappa, ikka 130 ja rohkemgi sees, tippkiiruseks (GPS on sees armatuuri peal logimas) saime 141. :-) Eesti teedel selle autoga sellist kiirust ei saavuta, enne tuleb lihtsalt enesealalhoiuinstinkt välja ja teeb sulle füüsilise noomituse. :-)
Kruisime edasi. Olen siga ja sikutan ühe lõunase õlle omale salongi... ;-)

* * *

Pool kuus, 600 km. Hakkame vaikselt zombistuma ja teeme kohvi- ja tankimispeatuse Oulu ligidal, 1,18 € kohvi ja lauas vedeledes pakutakse silmarõõmuks soome naise ilu (100-100-100, seda veel optimistlik olles), loomulikult liibuvates... Ise olen vahepeal autos tukkunud, KaRahh seda arusaadavalt pole teinud. Kohvi ja peatus kulub marjaks ära.
Ilm on muuhulgas jälle nii soe, et pane lühikesed jalga tagasi... Mida põhja poole, seda ilusamaks läheb. :-)

Soome teedel kruisides hakkab silma, et lõuna pool veeti kärudega kõvasti hobuseid, mida põhja poole, seda rohkem need haagissuvilatega asenduvad. Puhkuste aeg, arusaadav. Kuna aga Soomes on autodel nii jälgid maksud peal (ostmisel 100% aktsiis kui ma õieti mäletan), siis on enamuses kõigil suht pisikesed mootorid. Nutikas lugeja juba taipab, kuhu ma tüürin - õige, need kooslused ei liigu edasi. Pahatihti 75 ja 80 kilti tunnis (saja alas ntx). Kirume mokaotsast, et alla 3-liitrise mootori ei tohiks selliseid asju inimestele rentida. :-) Tegelikult midagi hullu pole ja kui muidu ei saa, tõmmatakse lausa teepervele ja lastakse oma saba mööda.

* * *

Paarteist kilti enne polaarjoont: eTrex (minu GPS) ei toimi polaaraladel korralikult - päikeseloojanguks pakutakse 1:42 ja tõusuks 1:14. :-) KaRahhi oma (Magellani Meridian) näitab ainult tõusu: 1:29...

Pool üheksa. Polaarjoon (N 66°33'), 845 km sõidetud, koduni linnulennult alla 800 natuke. Grupipilt statiivilt, mõtleme ka einestada, aga tegu on mingi suht avaliku kohaga (polaarjoon jmt ju ikkagi) mõningate turistidega, aga ilma peldikuta. Damn... Veereme järgmisse teeäärsesse lauakestega parklasse parem. Kilpisjärvile on veel ca 360 km. Öörk...

Sööme pool tunnikest hiljem Torniojoki kaldal. Kell on üheksa läbi, aga päike särab nagu oleks kell kuus. :-)

* * *

Lõpuks keeldub ka minu GPS päikesetõusu ja -loojangut näitamast. :-)

* * *

2300. Sõita on veel 230 km, näeme esimese põdra ära - suur ilusa sarvekrooniga pull.

* * *

Esmaspäev, 0001. Oleme sõitnud üle 1000 km ja näinud sadu bussipeatusi, aga mitte ühtegi liinibussi... Kummaline. Sõit muutub aina nirumaks - päike paistab otse läbi kriimulise esiklaasi sisse, nähtavus täbar ühesõnaga ja tuleb peale passida põtru, nende eest hoiatavaid silte on juba jalaga segada olnud. Kruisime 80-ga, parem pool tundi kauem teel kui et paarisajakilone elukas läbi esiklaasi põues soojas tükkis sarvede ja sõrgadega... Mingi hetk keerab tee nii, et päike jääb hooti metsa taha - siis kui ketas ise on varjatud tuleb nähtavale kerge kollakas, rohelise ja punase triibuga halo.

* * *

Aitab. Kell on 1. Tõmbame joone alla. 1145 km sõidetud, 15 tundi ja 7 minutit, keskmine kiirus 75,9 km/h.
Jääme laagrisse, sest Kilpisjärvi asulasse sisse ei ole mõtet sõita, seal ei pruugi mõnusat telkimiskohta olla, tasuta vähemalt.

Esimene laager seega,
N 68°37,179'
E 21°42,848'
kõrgus merepinnast 400 m,
kaugus koduni linnulennult 1037 km.

Meie polaarjoonel.

30.06, esmaspäev

Ärkame hommikul 9 ajal. Väljas on PALAV. No nii palav, et kaalume matkade öö peale lükkamist... Lisaks sääski. PALJU sääski...
Teeme omale tatraputru ja kohvi (putru sai mehine hobuseports, peab vist ratsioonid üle vaatama), paneme need palavuse ja sääskede käes niheledes nahka, loputame kärestikus oma mollid puhtaks ja asume Kilpisjärvi poole teele. Mägede nõlvadel paistab laiguti lund isegi...

1100. Põder teel. Peame auto kinni, loom ei karda. Pargime paarkümmend meetrit edasi ohutusse kohta, ahvikiirusel otsitakse üles fotokad ja klõpsatavad külge objektiivid. Põder laseb jalga (loomulikult). ;-) Eks neid tule veel siin süle ja seljaga...

* * *

Tee ääres on laiguke lund. Kõrgust on vaid 500 meetrit merepinnast... :-) Päikese käes on ligi 30 kraadi sooja... Jälle kakerdavad teel põdrad. :-)

* * *

Õhtu. Laagris.

N 69°01,528'
E 20°50,747'
kõrgus merepinnast 484 meetrit,
kaugus koduni 1088 km linnulennult.

Muide, GPS-iga on siin juba vahva... WGS 84 geoidi ja kompassi magnetiline põhi erinevad 10 kraadi... Arvestatavalt, ma ütleks. :-) Häda nende pooluste ligidusega.

Ilm on endiselt lihtsalt suurepärane. Nimelt pole ainsatki pilve taevas. Päike lõõskab nagu sepaääs, õhk on 30 kraadi vähemalt. Tundrapinnas on kohati praguliseks kuivanud nagu kõrb, õhk selle kohal virvendamas... Jalutad 200 meetrit edasi ja istud rahulikult lumme. Päikese käes.

Käisime piirikivi juures ära (Rootsi-Norra-Soome), 22 km edasi-tagasi. Jõudsime operatiivselt järeldusele, et kõrgtundra meeldib meile palju rohkem kui madaltundra. Vahe on metsas, täpsemini putukates mida metsavilu endas varjab...

Tundras on kõik pisike, isegi liblikad ja puud. Jalus tolgendab kohati mingi puitunud mustika sarnane asi, lähem uurimine näitab, et tegu on mingit sorti kääbuskasega... :-)

Tee peale jääb Kitsiputouse kosk, umbes 100 meetrit langust neljal astmel. Sinna jõudes vedelevad seal miskid turistid ja üks neist puhub tee pealt kaasa haaratud plastmasstorust meeleheitlikult mingit jorinat välja. Otsustame, et nii mõttetud tüübid saavad olla vaid saksa turistid ja kobime aste allapoole. Jalad vette, õlu makku, nii hea... Sekka ohtralt pilte muidugi. Edenesime üldse visalt, kuigi kerged kotid olid seljas - lase tibid butiiki voi fotograafid loodusesse, mõlemal Läheb Aega... :-P Kohale me siiski jõudsime.

Kolme piiri ristumiskoht siis:
N 69°03,597'
E 20°32,923'
493 meetrit merepinnast,
otsejoones 1094 km koduni.

Tundraojad leiavad endile meie näol veendunud austajad, joome nagu kaamelid. Neid on ka igal pool (ojasid, mitte kaameleid). Ilm on lihtsalt meeletult palav. Muuhulgas ei taha sellise palavusega üldse süüa - tee peale kulus meil kahe peale 4 õlut, pakk rosinaid ja pool tudengi einet. Isegi praegu, õhtul, ei taha süüa. Hommikul teeme tugevama sööma ja hakkame siis tasapisi Halti poole astuma.
Nii on ikka pagana hea matkata, kui ei pea muretsema ei valge aja ega puhta vee pärast.

Muide, piirikivi juurest tagasi tulles tuleb meile vastu üks naisterahvas rattaga. Tõsine hämming, sest sellel maastikul ei sõida rattaga kuidagimoodi... Miks ta seda käekõrval lükkab ja ei jäta tee äärde, kuniks naaseb, ei tea. Keegi seda siit ei varastaks, isegi paadunuim kleptomaan ei viitsiks seda neist tõusudest ja langustest üles ja alla vedada. Kõige kentsakam, et see naisterahvas oli brünett...

Matkajaid tuleb teisigi vastu, meie neile alati viisakalt "Hei!", nemad sama vms vastu. Vist tuleb (äraspidi) aktsendivabalt välja, sest üks neist kukkus meiega midagi rootsi keeles patrama seepeale. :-) Meie, tõelised kuumad eesti kutid, astusime muidugi sõna lausumata nohisedes edasi lihtsalt.
Ka tagasi tulles teeme kose juures õllepausi. Mingi hetk hakkab mulle läbi kose mühina tunduma, et kuulen reaktiivlennuki mürinat. Tunne ei kao, kuigi annan endale aru, et seda teeb akustika ja amfiteatri kujuline nõlv millelt kosk tuleb, kogu aeg on tunne, et kohe lendavad mingi nuka tagant kaks õppustel olevat Hornetit välja. :-) Kümmekond meetrit edasi ja illusioon kaob...

Päike kaob madalamale ja kohe jaheneb. Kontrastid on tundras suured... Samas, kui päike sirab näos, siis mina küll aru ei saa, miks inimesed lõunasse sõidavad - siin võtab sama hästi ja lisaks ei lähe looja ka veel. :-)

01.07, teisipäev

Ärkame hommikul üles, päike lõõskab endiselt. Ei ühtki pilve. Käin ujumas (OK, sisse kastmas rohkem :-), KaRahh passib. Sööme jälle tatraputru (sedakorda pool ratsioonist, ikkagi sai tiba liiast) ja veereme õigesse parklasse, et teele asuda.
Vaatame kriitilise pilguga üle varustuse, mina jätan maha ühe sokid-särk jne komplekti, lisaks jätame maha 20% putrudest ja 30% kartulipudrust, samuti paar tudengi einet. Istume veel enne teele asumist vene kombe kohaselt hetke, joome õlut - millal jälle saab...
1145 hakkame astuma. Kott on raske, aga matkakeppidega edeneme hästi. 1530 oleme juba Norra piiri ääres, sellise tempoga liikudes teeks ka 20 km päevas. Maiustame kahe peale tudengi einega ja lisaks kumbki šokolaad otsa, saab hea küllalt.

Teel näeme kahte põhjapõtra. Suhtume loiult ega viitsigi eriti klõpsida, teadmata, et need ainsaks tundras nähtavateks isenditeks Halti teel jäävadki.

Liigume rahulikult, 20 minutit kõndi ja 10 minutit puhkust, puhkuse ajal lonksuke jooki sellest Gatorade'i solgist, peaks mingi spordi- voi jõujook olema. Natuke veele juurde pannes muudab paremaks küll.

Teeme tund aega pausi, siis liigume tasapisi edasi.

* * *

1. "õige" laager :-)
N 69°05,533'
E 21°07,135'
kõrgus merepinnast 894 m,
kaugus koduni linnulennult 1093 km.

Astusime tunni ja viieteist minutiga läbi Norra osa (vt. kaarti). Kuue paiku jõudsime matkaonnini. Päike küpsetab nagu praepannil, ma ei taipa, kus see juuli keskmine temperatuur 10 kraadi siin on...

Puusadele koti kinnitamine käib juba vaikse oigamise ja sajatamisega, pole harjunud need kohad. Tee peal tunnen kannas midagi imelikku, võtan matkaonni juures lahti, ongi nahk lahti. Rakku ei ole, aga õrnem nahk all küll. Kandadele plaastrid peale ja villane sokk ka jalga, loksub vähem. Sääsed kiusavad endiselt, aga hakkame nendega juba harjuma.

Taevasse tekib isegi mõni pilveke... Päikeseni need samas küll ei jõua. :-)

Liigume matkaonni juurest edasi, eesmärk on 15 km ära käia. Vaatame kaarti ja järeldame, et krt, hea oleks rohkem pingutada - 3. matkaonn tee peal on 36 km kaugusel parklast, sealt on 8,3 km Haltile - hea oleks kahe päevaga sinna jõuda, kott maha jätta ja 1 päevaga Haltil ära käia. Tagasi siis samamoodi kahe päevaga, võidaks Norra jaoks veel mõned päevad. Kõnnimegi nii siis umbes 18 km tuuri ja jääme kena lumise mägijõekese kaldale laagrisse. Teeme omale kartuliputru, teeme ohtralt pilti, sest damn, nii lahedas laagris pole te vist olnudki. :-) Jõe ja lume pealt puhub isegi tiba jahedam tuul. Nende ridade kirjutamise ajal jõuab muuhulgas kohale ka ILGE parv sääski, ei aitagi muud kui pikad riided selga ja uus Off'i kuur. Laia veel siin et harjunud...

Kõik me oleme näinud pilvede vahelt läbi kumavaid valguskiiri õhus (nagu tolmusel pööningul) mis konkreetselt justkui näha on. Meil õnnestub viimasel teejupil äraspidist efekti pilve varju levimisega õhus näha. Pagana kummaline. :-)

Täna öösel maitseb uni hea peale seda vantsimist. Homme on konkreetne eesmärk silme ees, kuhu jõuda - see matkaonn.

Teeme veel omale rummiteed ja kobime magama.

Und hästi ei tule (sai kogemata selline vasalemma tee :-) ja järsku kargab pähe - plaani järgi pidi meie retk olema 115 km, kribame aga juba reisikirjagi 2x(36+8,3)=80,6 km-st. Virgume seepeale oma poolunest ja laotame A0 või A1 mõõdus kaardi telgipõrandale laiali ja uurime asja... Nii ongi. Ei ole 115. Mis on hea. :-)

	Puhkehetk Soome-Norra piiril.
	Riigipiir. God damn I say! :-)
	1. "õige" laager. :-)
	Selline oja oli laagri kõrval.

02.07, kolmapäev

Täna oli mahtra.

Laagrisse jäime viimase matkaonni alla lennuväljale (kui keegi kaarti vaatab),
N 69°12,686'
E 21°17,712'
kõrgus merepinnast 743 m,
kaugus koduni linnulennult 1105 km.

Hommikul 8 paiku ei lase Vana Pederast (vabandust, päike) enam magada, nii kuumaks läheb telgis. Loivame telgist välja ja eilne entusiasm on kuidagi kadunud. :-P Pikkamisi toimetades ja bootides siiski saame endid käima. Jällegi pole taevas ainsamatki pilve ja tuul ka ei liigu... Praepann. Ajan jope selga, jälle palav. OTSE LOOMULIKULT jätsin ma ühena vähestest asjadest oma meditsiinikotist välja päikesekaitsekreemi - külma tundrasse, kus sajab ja on pilves, seda kaasa... Krt, edaspidi võtan ka Gröönimaale jääd kaasa. :-)

Edeneme hästi, mis teeb rõõmu. Esimene lõik hommikul kulgeb suht kõrgel (kohalike olude kohta), peaaegu kilomeeter. Õhk väreleb palavusest, ei tea kuidas end keerata... Kärssame täiega. Käsivarred ja kael on nagu keedetud...

Kääbuskased muutuvad juba millekski samblalaadseks. Tundras satub ikka kummaliste kohtade otsa - leiame kuivanud ojasängi, mis kaks-kolmkümmend meetrit eemal muutub ojaks ja lumehangeks.

Lõuna paiku hakkab taevasse pilvi hiilima.

Laskume miski 600 meetri peale, teel on pisike sild ja juga, teeme "lõuna" tudengi eine ja šokolaadidega. Poeme päikese eest varju peitu, minu šokolaad mille ma kavalalt seljakoti lakka pakkisin, et kiirelt kätte saaks lõuna ajal, on vormitu näts. :-) Jahutan teda jões, ei malda aga eriti kaua istuda ja panen selle nagu laps paberilt lakkudes nahka, muuhulgas hõbepaberiga keelde lõigates. :-)

Päike on vahelduva eduga pilve taga ja väljas. Nii kui ta välja vaatab, on selline tunne, nagu põletaks leeklambiga kätt. Liigume peale lõunat edasi ja - KaRahh enne, mina tunnikese pärast - paneme ikka joped selga. Vahepeal pilve varjus ja tuules kõndides on tunne nagu jumala õnnistuse osaks saanul. Siis tunnen käe peal midagi imelikku. Ei saa olla vihm... Kas tõesti närvid perses? Teine matakas veel - ongi vihm! Hurraa!! Paraku paari piisaga see piirdubki.

Maastik läheb metsikuks. Kujutage omale ette paarisaja meetri kõrgust püstloodis kaljut, mille otsast on varing toimunud - vaese mehe maja suuruste rahnudeni välja. Sekka autosuurusi ja valdavalt vööni isendeid. Liigu siis sealt üle. Esimese lõiguga saime hakkama, arvasin et sellega asi piirdub, nuka taga läheb sama maastik edasi. Põhimõtteliselt nagu laste keks, aga "Aps!" asemel hüütakse "Hulgiluumurd!" ja "taeva" asemel on pinnastee, mõnesaja meetri kaugusel...
Hakkama saime. Matkakepid on siin ikka õnnistus, ilma nendeta oleks PAHA.

Jõuame kärestiku juurde, lähen pilti tegema. Koperdan korra mingile kümneruutmeetrisele paeplaadile astudes ja järgmise sammuga satub jalg kuhugi libedale - käin selili ja kärestiku mühinat lõhestab vali "BLJÄD!". Kriimustan vaid kätt, fotokas teises käes selvib õnnelikult, lisaks riivan seljaga mingit kivi ja põlv saab liiga suure hooga kokku löödud justkui kükki - ei midagi hullu, vedas.
Edaspidi olen ettevaatlikum, siin ei saa omale vigastusi väga lubada...

Selja taga hakkab kusagil vihma sadama, meil on endiselt päike ja jopedes haudumine. Näeme neljakordset vikerkaart, st. mitte taevas pole 4 vikerkaart, vaid 4 tk on üksteise otsas lausa, kus üks lõpeb, hakkab kohe teine.

Ronime edasi, valdavalt tahtejõuga. Näeme veel üht suurt ja võimast juga, teeme pilti ja veame end juba esihammaste ja põselihastega viimase matkaonni poole. Tasakesi ja visalt. Motivaatoriks on "peab", see aitab, lülitab mõtlemise välja.

Jõuame matkaonnist ca km kaugusele ja paneme laagri üles. Nagu peksa oleks saanud, kõik kohad kanged ja haiged. :-) Paneme kohe kaks klõmmi Stroh'i ja keedame Kättemaksusuppi - kättemaks seisneb selles, et valmis supi sisse ronib hulganisti sääski kes seal oma õnnetu otsa leiavad. :-) Jahe on siin juba ka, jope on omal kohal. Küllap on tuul Põhja-Jäämerelt...

Ühesõnaga, täitsime päeva plaani 97% ulatuses. Tagasi ei tea kas tänast teekonda ühe jutiga tuleb - see on jõhker ikka.

Homme jätame laagri (telgi siis :-) siiasamma üles ja läheme Haltile.

Avastame telgis veel oma jalgadelt paar villi - mina väikese varbalt ja KaRahh suurema kannalt.

	Guonjarvaggi
	Saivaara mägi. Uskuge või ei, keegi on sinna otsa oma seljas tassinud mälestustahvli president Kekkosele. Millise, kuidas, milleks ja kellele - ärge küsige. :-)
	Bierfejohka, väike kosk.
	Bierfejohka. Hoolikalt vaadates leiate silla alt KaRahhi paistmas heleda t-särgi järgi. :-)
	Vuomakasjoki. Selle pildi järele minnes ma käntsa käisingi. :-)
	Vuomakasjoki.
	Pihtsusköngäs, võimas kosk.
	Pihtsusköngäs, mastaabist aimu saamiseks koos KaRahhiga selle äärel.
	Pihtsusköngäs, säng kuhu ta kukub on üsna sügav ja vool väga kiire. Sisse sadamine lõpeks väga-väga pahasti...
	Kosk lähivaates.
	2. laager

03.07, neljapäev

Öösel magame nagu notid, ainult külje keeramine on igavene projekt - boodid pool aju üles; üks jalg, teine jalg, tagumik, selg, käed: külg keeratud. :-) Kange ja paha. :-)

Hommikul ronime ägisedes telgist välja nagu kaks peksa saanud 80-aastast ätti, söödame vee ääres hambaid pestes sääski ja, pestud-kustud-kammitud, paneme jälle omale hobuseannuse kaerahelbeputru sisse, jätame telgi maha ja asume teele. Piduliku päeva puhul vahetan ära ka seni kolm päeva jutti seljas olnud särgid-sokid-jms, kodus hiljem selgub, et neid higilaike särgi seljalt ei võta enam ükski pesupulber... :-)

Esimene tunne on, et ma lendan! Kerge kotiga ja matkakeppidega liigud nii nagu ei varem kahe päeva jooksul. :-) Vastu puhub jahe värskendav tuul, jaksamine on selline nagu autol mis üleöö omale turbo peale saanud. Mägede vahelt piilub kurjakuulutavaid pilvi, loodame, et ei need veel tule ehk, jõuame ära käia...

Jõuame lõpuks peamise tõusu alla, maastik on nii sinnani kui sealt edasi kole räbal, peamiselt kivid. :-) Tõuseme pea ühe jutiga, kivid on serviti ja teravad, ei leia kepile hästi toetuspunkti.

Pool viis, tipp.
Minu GPS-i andmetel siis
Halti
N 69°18,495'
E 21°15,820'
1324 m merepinnast (ametlikult 1328),
1116 km koduni linnulennult.

Esimese asjana kiirustame hoopis tipu teise serva peale - mis paistab Norra pool... Jääme rabatult seisma - umbes selline tunne võib olla kahel bakteril, kes on vedela lämmastiku anuma äärele sattunud - Norrat ei ole. On piimjas valge aeglaselt kobrutav udu meie all, mis vaikselt, nagu üle serva, hooti Soome poole vajub ja hajub. Läbi selle on vaid kaugemal üksikuid mäetippe kerkimas näha. Võimas.
Vedeleme tipus kuskil tund-poolteist, üritame ka sidet üles saada. Radiolinja levib hästi, aga minul ei õnnestu kuhugi sisse saada (see telefon on ennegi trikke teinud). Tõusen maast istumast püsti, KaRahh arvamas, et mis see meeter siia-sinna aitab - ja saan Sonera võrku. :-) Saadame paar SMS-i.
KaRahhi vend saadab vastu SMS-i, et ilm minna siinkandis kohe 8 kraadi peale. Me ei oska ööd ega mütsi sest arvata, meil pole tipus tuultki...

Enne alla tulekut jäädvustame end ka Halti külalisteraamatus. Minu number on 73639, KaRahhil 73640. Enne meid on sel päeval juba ligi 20 inimest käinud...

Allatulek õnnestub ka ilusti. Päeva peale on lund sulanud ja alla minnes vuliseb nõlval palju rohkem kui üles ronides.
Poolel teel vaatame üles - Norra kauss on üle äärte hakanud ajama. Liigume juba all lauskjamal maal edasi, tunneme, et jaheneb tiba, siis näeme - madalamatest kohtadest hoovab kõik see mass, mis enne mägede taga kinni oli, alla orgu. Hooga, nõlvadest üles teisel pool ja veel edasi. Võimas, seda peaks video pealt nägema.

Seedimine on meil saavutanud juba tuumareaktori efektiivsuse - hommikusele pudrule lisaks läks mägisel maastikul läbitud 22-24 km peale vaid üks tudengi eine kahe peale, tipus istudes. :-)
Astume edasi, tagant kannustamas mõte õhtul ootavast topeltportsust kartulipudrust singi ja sibulaga, juurde veel päevast üle jäänud šokolaadinorm ja muidugi rumm. :-)

Jõuame lõpuks telgi juurde, ilm on külm ja tuuline, KaRahhil on kindadki käes. Järvelainetel on valged jänesed peal. Pistame telgi taga tuulevarjus külili vedeledes oma maiuse põske (hea, et telk hommikul ikka üle vaadatud ja korralikult, ka torminööridega kinnitatud sai), kontrollin oma õues vedelenud GPS-i service menüüst temperatuuri ja hakkan naerma. 6°C. NORMAALNE. Enne tahtis elusalt ära praadida, nüüd on 6 kraadi ja tugev tuul... Kas ma juba kribasin midagi tundrast ja kontrastidest? :-)

Teeme tee-rummi-šokolaadi ringi telgis. Kriban veel matkapäevikut/kirju tiba ja keerame magama. Homme algab tagasitee, ilmselt 3 päeva, ei viitsi ennast niimoodi tappa enam. :-)
Viimasel hetkel ilmselt jõudsime Haltile, tundide mastaabis, enne kui see Norra kauss üle ajas, ses suhtes oli eilne pingutus õige, samas, nagu KaRahh märkis - ega selliseid asju ette tea.

	Govdajohka
	Halti altvaates.
	Selliste postikestega oli tähistatud tee tippu. Tegelikult pagana ebasobiv värv pruunide kivide taustal...
	Mõnemeetrised kaljud, jäid meie tee kõrvale teel tippu.
	Halti tipp, vaade Soomele.
	Halti tipp, vaade Norrale. Pagana keeruline on sellises kontrastis slaidi säritada ja eriti hiljem skännist mingit asja saada, sestap ka niru kvaliteet. :-)
	Mina Halti tipus.
	Autoportree @ 28 mm. :-)
	Laskumine.
	Laskumine, vaade üles tipu poole.
	Halti külg.
	Norra kauss hakkab üle ajama...
	...ja külm õhk tuleb pahinal orgu (vt. mägede vahelt paistev valge "keel")...
	...ja teiselt poolt veel üles ja edasi.

04.07, reede

Öösel kuulen, kuidas vihma sadama hakkab.
Magame hommikul kümneni.

Ärgates kuuleme, et väljas on vaikseks jäänud. Avan telgi ukse ja vastu vaatab tuttav hall ja pilvine tundra - selline, nagu ma seda Norrast mäletan. Temperatuur on ka 12 kraadi peale tõusnud. Hommikune pudru-kohvi rutiin, laager maha ja minema. Oleme laagriplatsilt ühed viimased lahkujad, meie ärgates pakib viimane telkkond oma kola.

Kogu päeva kohal on mingi melanhoolia pitser, tunne on selline, nagu oleks kuskil tantsusaalis ärganud, kamin kustunud, viimased bändi liikmed asju pakkimas ja nurgas koristaja lappi sahistamas.
Eriti ei räägi isegi omavahel. Tundra on vaikne, külm ja kõle nagu ligineks talv; peale viimaste päevade möllu on tunne nagu töötaks ta justkui tühikäigul. Suhtlemise nappusele aitab kaasa ka asjaolu, et tee on selge, kaarti vaja pole, kõrgused on umbes teada ja pildistada on vähe. Saame üle ka eelmainitud kurjast kivirusust, teen seal mõned klõpsud, mis ennist tegemata jäid.

Jõuame all orus silla ja kärestiku juurde, meeldivalt üllatunud tagasitee senisest kiirest edenemisest ja võtame vastu otsuse üritada esimesse laagrisse tagasi jõuda. Ilm on jahe ja tempo reibas. Turgutuseks üks šokolaad ja astume edasi. Isegi mõned meie eelmine kord söödud tudengi eine pähklid ja rosinad vedelevad seal veel maas. :-)

Miskipärast ei tule enam isegi inimesi eriti vastu.

Kell 10 õhtul oleme kohal. 8 tundi, kõva tulemus. Lumi jõe orus on vähemaks sulanud ja ka jõgi nirumaks jäänud.
Teeme omale topeltportsu nuudleid ja leiba juustuga - sööki on nüüd suht lahedasti käes. Njamm. Obligatoorne tee ja rumm ka ikka. :-) Homme - lõpuspurt ja autoni. Auto juures magame endid välja, siis bensukasse, nänni ja mämmi poodi ja padavai Norrasse edasi. Otsustame, et seal enam täislastis liikuda ei viitsi, st. ööseks auto juurest eemale ei lähe.

Ilm on jälle 6 kraadi peale läinud ja alt orust voogab meile külma udu peale, teen sellest mõne klõpsu.

Ehk on Norras see-eest nüüd selgem. :-)

	See on see kivisein, mida hoolega vannutud sai.
	Kiviseina alune rada lähivaates.
	Mõõtkavaks ka KaRahh peale. :-) Heleda laigu järgi leiab...
	Tagasi 1. laagris. Norra poolt voogab ikka veel külma udu...

05.07, laupäev

Keerame külge ja magame nagu põrssad. Hommikul hakkab vihma sadama... Kell on paiku 11, kui leiame, et aitab naljast ja vihmale vaatamata tuleb üles tõusta. Magada võiks küll vist kolmeni välja, uni maitseb nii hästi.
Tõustes lakkab ka vihm õnneks, tegu oli rohkem peale sõitnud pilvega. Keedame omale topeltportsu kartuliputru ja sisse ka sinki topelt, :-) ees on pikk päev.

Peale 12 hakkame minema.
Nädalavahetus annab tunda, tundras on kohe rohkem inimesi. Endilgi sujub tee paremini kui enne, päikese puudumine loeb ikka tugevalt - 20/10 asemel liigume kusagil 20/5 rütmis, vahel teeme ka pikemad otsad. Edeneme kiirelt ja 8 õhtul oleme juba auto juures. Kott mauhti maha, uksed lahti, esimene asi: tagumik pehmele istmele. :-) Oi, hea on. Otsime pagasnikust kommi ka veel, ideaalne oleskelu.

Parkla on palju tühjem kui minnes, mingi uus toores silt on tekknud, uurime seda: sisu selline et algavad parkla pindamistööd vms (kruusakattega praegu) ja ärge autot siia jätke. Autod inimestel üle tee parklas kõik. No tore, et meie käru veel teisaldatud veel ei ole. :-)

Pakime oma kola autosse ja veereme vanasse heasse kämpingukohta tagasi. Meil on veel kolm õlut, istume autos, vaatame aknast järve ja joome neid nagu viimased jõmmid kusagil bensukas, selle vahega, et tümakas puudub - meil pole autos raadiotki. :-)

ILGELT HEA ON OLLA. Tunne, et oled millegagi hakkama saanud, väsimus, puhkuse mõnu. Kuna pole õllega enam harjunud, nokib tühja kõhu peale hästi ka. :-)
Uurime kaarti, et mis edasi. Norrat vaadates tekib meis kuri kiusatus ära käia Nordkapis - põhjapoolseim punkt Euroopas. Millal jälle siia satub...

Muide, põdrasitta on terve tundra täis, aga põtru endid rohkem kui alguses ei näinudki.

Täna õhtul süüa teha ei viitsi. Kobime magama ja homme hakkame inimesteks.

06.07, pühapäev

Öösel magades tunnen, et jalad on niisked. Väljas sajab vihma.

Hommikul ärgates selgub, et telgi minupoolses alumises otsas on rõõmus ookean. Kuidas krt... Panime telgi killustikuga täidetud parkimisplatsi kõrvale, kalle suht meie suunas, pinnas all savine. Küllap see drenaazhiefekt ära tegigi, kuigi, mismoodi see kõik läbi telgi põranda imbus, ei tea. Pikad püksid, sokid ja magamiskoti alumine ots on ligumärg.

Mis seal ikka, jalga saavad lühikesed püksid ja plätad ning Tanel sooritab laagriäärses järves Tahte Triumfi, st. käib vees ennast üle loputamas. :-) Mõnus see just pole.

Topime parajasti omale hommikust tatraputru näost sisse kui veereb parklasse mingi uljas ekipaazh. Eestlased. Kolm tüüpi kes vist lihtsalt pulli tegema on tulnud, kaasas on neil nii rattad kui suusad. :-) Grupipilt (nendepoolne) ja väike jutuajamine ja sõidavad edasi.

Teeme inventuuri, saamaks varudest ülevaadet. Süüa on nagu muda. :-) Ostame juurde õlut, six-pack 15 €. :-/ Tudengi einet on 22-st kotist alles 15... See vist pole seekord enam eriti popp kraam. :-)

Pool kaks jõuame Norrasse, kell 2 Põhja-Jäämere äärde.

Sõidame päev otsa mööda Norra rannikuteid. Vaated on ilusad, teed on head (taas kord hoiame kahe käega peast kinni, et oi-oi mis võib maksta sellisele maastikule teede ehitamine ja nende hooldus) ja naudime sõitu - selliste teede eest võiks raha võtta nagu lõbustuspargis, vabakäiguga kogub auto 100 ja rohkemgi sisse, kurvides on külgkiirendus selline et võileivajuustu pakk sõidab armatuuri teise serva (päev otsa eriline isu olnud selle juustu ja rännumehe leiva järele, näkitsenud neid ka sõidu peal).

Soome mäed on siinsetega võrreldes kuidagi kipakad ja lamedad. :-)

Norrakad on erilised pedandid - korduvalt panen tähele, et ühe posti otsas on kaks hoiatusmärki - põdrad ja põhjapõdrad, eraldi. No krt, milleks? ;-)

1750 ületame 70. laiuskraadi. :-)

Vaadates, palju teeäärsetes turistilõksudes põtrade sarvi ja nahku müüakse, hakkan ma taipama, miks me tundras neid vaid üks kord nägime. :-)

Peatume Alta-nimelise kena väikelinna juures, laager siis
N 69°59,330'
E 23°29,168'
otsejoones 1182 km koju,
19 meetrit üle merepinna.

Alta ise on kena madaltiheda asustusega (või kuidas seda peenelt öeldakse) asula, parajasti on pühapäeva õhtu ja hakkab silma palju jalutavaid inimesi. Leiame laagriplatsi, aga vett ei ole. Kimame linna bensukasse tagasi, aga muud peale Eviani kohalikus Statoilis pole. Muuhulgas ostame hommikuse pudru kõrvale piima. Vaatan tšekki ja kukun irvitama - palju õnne, eesti mehed, olete omale just ostnud 100 krooni (54 NOK) eest poolteist liitrit elitaarset mineraalvett, mida oma roostes priimusesse makaronide jaoks valada. :-))))) Selle asemel, et tee pealt mõnest joast oleks taibanud võtta... Mis seal ikka, see supp peab maitsema nagu restoranis. :-) Piim oli 10 NOK, mõistlik.

Püksid-saapad on autos kuivaks saanud, magamiskott ka, telk tuuldub veel hetke.

Asju autost välja pakkides peatub selles turistiparklas mingi kohalik käru. Keegi välja ei tule, peldikusse ei lähe. Aru ei saa, mida nad meid passivad. Mingi hetk käib törts signaali, jään neid siis vahtima: juht võimleb mingi vana cordless telefoni toru mõõtudes asjaga, siis tuleb ilge suitsupahvak ja kari naervaid noori veereb minema. Selge, oli vaja kanepipeatus teha... :-)

Istume Põhja-Jäämere kaldal. Õige, ära arvasite... Makaronid põske ja sumdi merde. :-) Üks unistus, käia polaarpäevas alasti arktilises ookeanis ujumas, silmapiiril lumised mäed, on jälle täitunud. :-) Vesi polegi eriti külm. Soolasem on küll kui meil.

Homme Nordkappi...
BTW, makaronid olid head küll. Kas just 30 krooni eest, aga piisavalt. :-)

	Alta laager. Paremal pole mitte fallose monument vaid minu magamiskott kuuse otsas tuuldumas. :-)
	Selline vaade oli laagrist. 5 meetrit järsakut ja siis karsumm, liivarand ja Põhja-Jäämeri. :-)

07.07, esmaspäev

Öösel sajab jälle vihma, aga telk jääb sedakorda kuivaks. Hommikul tervitab meid rõõmus päike, paneme oma pudru ja piima pintslisse ja asume teele.
Pisiasi: tee, mis Nordkappi läheb, on E69, kaardil on märgitud aga E96. Saksa kaart miski.

Sajakonna kilomeetri pärast hakkab teel luusima põdrakarju. No ikka mõnekümnepealiseid karju, mitte paariisendilisi punte. Ära ka ei lähe, fjordiäärne tee - ühel pool meri, teisel järsk nõlv. Meie naudime muidugi vaatepilti, kohalikud aga hüppavad autodest välja ja ajavad jopega vehkides elukad laiali. Minul fotokas kotis ja mitmes osas... Tagasi tulles peab peale passima.

Liiklusmärk: reindeer area 0-85 km. :-)

Sõidame läbi tunnelite, neis õnneks põtru pole. Mõnes neist on niiske ja auto peale plätsub laest vett. Uhkeim on Nordkapptunnel - 6,7 km pikk, 9-10% langusega, läheb 212 meetrit alla merepinna. Nii uhke ei ole enam see, et tunneli teises otsas on putka, kus rõõmsalt 186 NOK (140 auto koos juhiga pluss 46 reisija) selle nalja eest küsitakse ja tagasi tulles tahetakse ka. :-) A noh, nagu KaRahh arvas, pohui see raha kui me juba siinkandis oleme, eks tööl kõrvuni siibris istudes jõua seda jälle tasa teenida.

Sööme lõunat 220 m kõrgusel kena vaatega Tufjordi fjordile. Väljas on KÜLM. :-) Peale meie keegi laudade taga ei einesta. Ilmselt on see üks kaugeimaid punkte, kuhu kodumaist Kirde saia veetud ja kus seda söödud on. :-)

Teed lähevad kitsaks ja busse on palju. Üks neist on tee äärde ää koolnud ja tühi, lisaks hakkab silma üks teetammilt alla sõitnud kergelt mõlkis vanem Volvo.

Jõuame täis elevust Nordkappi ja - maksa jälle 185 NOK per lõust. Vannume ahneid norra pedesid, saadame nad mõttes kuhu vaja ja keerame otsa ringi, jätame auto kilomeeter eemal olevasse parklasse. Kolame jala ringi, tuleb välja, et see 185 ongi mingi lollide maks kes sinna treppi tahavad veereda vői vagunelamutega mitu päeva seal parklas peesitada - mingit takistust kuskil ei tehta ja me pole ainsad, kes seda teise parkla varianti kasutavad. :-)

Niisiis, Nordkapp.
N 71°10,262' (ehk 71°10'15,7'')
E 25°47,004' (ehk 25°47'00,2'')
kõrgus merepinnast 303 m

Kaugustest annab ettekujutust see, et polaarjooneni on siit otsejoones 521 km... :-P

Pilti teeme loomulikult ohtralt.

Turistinänni ei osta, siin pole ikka üldse midagi osta. KaRahh siiski tassikese võtab.

Kaarti vaadates ja ka kohapeal visuaalselt saab veenduda, et tegelikult on üks maaribake veel sealsamas, mis tiba kaugemale põhja ulatub. Natuke, aga siiski. Meil muidugi see asi kripeldamas, otsustame proovida, kas sinna saab ja paneme autos mõne võileiva linnupetteks pintslisse ning läheme väikeste seljakottidega asja uurima. Mõne aja pärast loobume - teid sinna ei ole, liigume mööda maastikku ja resümeerime, et nii ei saa rallit sõita, ilma radadeta tingimustes pole 1:800 000 autoteede kaardiga mõistlik mägedes matkata. :-) GPS-ist pole ka abi, see ju ei ütle sulle, kus on uhteorg või kas see nõlv, mille serv su ees paistab, on 5 või 50 kraadi... Kolame niisama siis ca 3 tundi ringi kohtades, kuhu 99,9...% turistidest seal eales ei satu. Näeme lähedalt põtru ja jänestki, lisaks leiame põhjapõdra sarve mille ma trofeeks kaasa vean, viitsin kunagi siis teen sest nagi omale. Kui viitsin. :-)

Mingi hetk, juba suure tee peal tagasi liikudes, veereb meist mööda mees motorolleriga, selline nagu meie tänavatelgi tavaline on, pampe ja pakke täis riputatud. Arutame endamisi irvitades, et tea, kuidas ta tõuse võttis, lükkas käekõrval, gaas põhjas? :-) Samas, mõned 125-sed näevad tegelikult täpselt samasugused välja kui 50-sed, erinevuseks ainult lubade nõue ja loomulikult ka võimsus.

Tagasi sõites on Volvo juba ära lohistatud. Samu tõuse langustena tagasi veeredes saame aru, miks teedel tõkkepuud ees on ja sita ilmaga üles sõita ei lubata - pole mingeid piirdeidki... Kohati võtab päris kõhedaks. :-)

Võtame veel bena ja asume kämpingut otsima.

Tunneli eest jälle papp. Vabakäiguga veeredes tuleb pidurdada, siis on 100 veel sees... Ilmselt läheks tublisti rohkem. Hiljem, kolleegiga vesteldes tuleb välja, et ta proovis vaba mineku seal ära - 170 oli sisse kogunenud... Sellise nalja eest võib muidugi, khm, mõningasi pahandusi tulla kohaliku korrakaitsega...

Vältimaks eilset ämbrit, varume seekord vee aegsasti. :-)

Laagripaik on siiski ojaga, kenasti mere ääres, aga ilma moblalevita (või tembutab minu telefon jälle). Teeme omale õhtuks kartuliputru ja paneme pintslisse viimased rännumehe leivad ning otsustame homme Norrast jalga lasta.

	Tufjord. Kena vaade eine kõrvale, kas pole. :-)
	Peale einet end autosse pakkides sooritati meile madalrünnak. :-)
	Ilmselt kohalik kiirabikopter vm päästjad.
	Turistide laotud tornikesed Nordkapil.
	Selline see maailma lõpp siis on. Roheline aed, 300 meetrit kukkumist ja otsatu sinine avarus...
	Obligatoorne Põdrapilt™ :-)
Vaata ka klantspildiseeriat Nordkapist.

08.07, teisipäev

Sööme hommikul tatraputru ja joome kohvi, mõnuleme mereäärsel nõlval oma laagris päikese käes nagu kassid. Otsustame sõita Utsjokile, selle Soome põhjapoolseima väikelinna peal pisut ringi vaadata ja siis end viimasesse baasi sättida; teeme seal pisikese kerge kahepäevase retke veel, õllelaagri niiöelda kuskil järve ääres, siis juba tulebki hakata end kodu poole sättima.

Vaikselt hakkab esimeste päevade põlemise nahka tulema. Ilmselt oleks varemgi hakanud, aga siin ei saa ju end korralikult pesta. :-)

Tee peal näeb naljakaid asju, näiteks šveitsi rattureid, kel oma velo ümber on mingi riidest kookon, pea vaid välja paistmas. Miks see hea on, ei tea... Küll aga võib see külgtuulega vastik olla. Kuidas ratturid siinsetes tunnelites üldse liiguvad, ka ei tea... Palju vingugaasi, pime, rängad tõusud...

Põtru on endiselt palju, hakkad mõistma, miks siinsetel rekkatel ikka ISASED känguru-, või õigem oleks öelda, põdrarauad ees on. Vaeste-Tiskre majast sõidaks sellistega läbi nagu kanakuudist...

Teeme teel Lakselvi veel viimase peatuse ookeani ääres. Maas vedeleb merisiilikute kesti, ühtki sellises seisukorras siiski ei leia mida oleks mõtet kaasa võtta.

Autoga saab 2000 km täis, omajagu ikka veeretud. 1000-kond tuleb vähemalt veel.

Lakselvis läheme kohalikku poodi, ostame KaRahhi vennale külakostiks Norra õlut (plaan on Espoost tema juurest läbi hüpata, duši all käia ja habe ära ajada :-) ja endile jäätist ja hommikuks piima. Kassast läbi minnes keeldub kohalik automaat KaRahhi krediiti söömast. Rõõmus norrakeelne jutuvada ja arusaamatu sõim kaarditerminali ekraanil, korduvad katsed ei anna soovitud tulemust. :-) Seisavad kaks kahtlast mömmi siis kassas, norra keelt sõnagi ei räägi, habe ajamata ja nahk ripendamas, riided pehmelt öeldes ebaviisakad, krediitkaart justkui kehtetu... :-P Olukorra lahendas tavaline deebet, mida kohe tunnistati. :-)
Lakselv ise on kena väikelinn. Kassas hakkas silma midagi kohaliku SLOlehe sarnast, kus esikaanel keegi staar, kes 80 alas 129-ga oli sõitnud. Tänaval kruisivad kõurikud oma autodega, tümakas kaugele kostmas - ei inimloomus laiuskraadiga muutu. :-) Limpsime sõrmed jäätisest puhtaks ja kimame edasi.

Möödume tee peal mitmest rootsi ja ühest tšehhi velomatkajast - no viimane on küll end kaugele vedada viitsinud...

Jõuame Utsjokile, lööme minu viimased eurod poes õlle ja toidu peale sirgeks.
Sildid-liiklusmärgid on siin dubleeritud saami keelde ja ka paar pilusilmset kohalikku hakkab silma.

Täna peamiselt sõidame. Veereme Soomes tühja maastiku vahel, kentsakas on sõita mööda häid ja korras teid kus sa tundide kaupa kedagi ei pruugi kohata. Muide, nii siin kui Norras hakkab kõvasti motomatkajaid silma, 3-6 tüüpi grupis enamasti.

Kohanimed on siinkandis naljakad. Mingi hetk möödusime "Lihavakalajärvet" järvedest, kaardil hakkab sealsamas silma "Paksunmaa kesätalo".

Kohati läheb siin tee risti üle ooside üles-alla nagu ameerika road-movie's, ainult päris silmapiirini reeglina mitte. :-) Põtru on siin tõega palju. Ma ei saa ainult aru, miks nad kõik teedel tolgendavad ja tundras ainult nende sitta näha on...

Kella kaheksaks jõuame laagrisse Kevo loodusparki, täpsemini selle parklasse. Oleme Kilpisjärvilt üle 1200 km sõitnud, väljusime Soome ühest "käsivarrest" ja sisenesime teise.

Kevo looduskaitseala parkla siis
N 69°23,616'
E 26°06,741'
kõrgus merepinnast 285 m,
kaugus eelmise laagrini Kilpisjärvel linnulennult 215 km.

Avame õlled ja järgneb harilik õhtune rutiin. :-)

Homme tõstame veel korra suured seljakotid selga, peamiseks lastiks õlu :-) ja teeme väikese 12 km-se rännaku esimese matkaonnini-laagripaigani. Suvalises kohas siin ei tohigi telki üles panna - looduskaitseala...

God damn - mõtled, et oled eikusagil, aga avastame: peldiku uksel on mehaaniline (riivil) ja matkaraja alguses fotosilmaga(!) loendur. Tahavad ilmselt ülevaadet saada kasutusest ja rahade paigutuse otstarbekusest.

Õhtul sööme Utsjokilt ostetud pakisuppe. Paneme kumbki kausitäie hinge alla, leiame, et hea sai, uurime pakendit ja resümeerime, et kirjade järgi pistis kumbki meist just kuue inimese portsu kinni. Uh-oh... :-)

Kevo laager.

09.07, kolmapäev

Üles äratamiseks on kaks moodust: abalakovi äratuskell (toimib ohtra vedelikujoomise peale õhtul, osavamad tüübid suudavad vedelikukogusega äratust täpselt ajastada :-) või (antud tingimustes) suletud telk, hommikul hoolitseb palavus selle eest, et kella neljani ei magaks. Me kasutame enamasti seda viimast. Ka täna ajab palavus 10-11 vahel üles.

Pudruvett võtma minnes ronib matkarajalt välja kõhnuke saksa onu, õlal Canoni valge toruga fotokas, mis tundub 500 L IS või midagi sinnakanti olema (eesti keeles: tugevalt üle 100 000 EEK). On teine nii väsinud, et toetab käed oma auto peale ja puhkab kohe... Noh, suurima ringi saab siin küll 63 km-se teha, aga vaevalt et ta selle pealt tuleb, ilma suure seljakotita.

Paneme pudru-kohvi põske ja pakime asjad. Asume teele.
Maastik on siin kummaline segu rabamaastikust ja Aegviidu kandi oosidest, kui paralleele tõmmata Eestiga. Liivased künkad, madalad kased, ilus vaikne ja rahulik. Lontsime pikkamisi ja teeme pikki pause - on ju minna vaid 12 km, looderdamise päev. Isiklikult meeldib mulle siin suisa kohutavalt. :-)

Siin on juba ka suurt põtra - alguses märkame vahet ekskrementides, hiljem ka jälgedes. Mingi hetk näeme pesast alla kukkunud linnupoega, ukerdab teine meist nii kiiresti eemale kui jõuab. Nii pisike, et liigist ei saagi aru. Vanemaid näha pole ja me ei hakka teda isegi objektiividega taga ajama, niigi hirmul teine.

Mingi hetk vahetan filmi ja leian kaamera filmikambrist surnud sääse - on mingi hetk sisse lipsanud filmi vahetmise ajal ja laiaks litstud ja kõrvale veetud seal. Arutan endamisi südamevaluga, mitu kaadrit selle vereimeja mahlad mul nüüd p* keerasid ja millised... Loodame parimat.

Matkaraja alguses on silt, mis kõvasti keelab isegi rajalt kõrvale astuda. Liiklusmärgil on ka lausa sõnastus "The Strict Nature Reserve" jne. Kord karm, tundub. Jutuks hea küll, sest teerajalt leiame krossitsikli jäljed. :-(

Jõuame kohale. Teeviidad on siin eksootika tõstmiseks pandud saami keeles, mis on tõsine peavalu, sest ristiinimene seda hääldada ei mõista ja soome keelega on sarnasus (v.a. järvede nimed) pea olematu. Kaart ja GPS (mis meil mõlemal õnneks ka soome koordinaadistikku oskavad) aitavad välja. Näide: "Kevon reitti" ehk siis see Kevo matkarada on viitadel kirjutatud "Geavu Balggis", seda siis ligikaudu, katusega häälikud jms ka sees. :-)

Kohale jõudes teeb KaRahh ettepaneku kõigepealt üheks õlleks ja see saab määravaks. Vedeleme maas päikese käes, isegi kotti ei viitsi lahti pakkida.

Laager siis Ruktajärvil
N 69°27,330'
E 26°17,639'
kõrgus merepinnast 332 m.

Kui ma ennist kribasin hommiku kohta, et mõnuleme nagu kassid, siis nüüd mõnuleme nagu tiigrid. Nagu kümme tiigrit. Putukad ei kiusa, õlu on saapa varjus jahedas, aega on meeletult, midagi tegema ei pea. Ei viitsi telki üles panna. Ei viitsi pilti teha. Ei viitsi reisikirja kirjutada. Ei viitsi oma õllede kallale minna, tarbime KaRahhi kotist, ligemal... Ei viitsi ujumagi minna.
Leiame, et see on ilmselt puhkuse kõrghetk, nii mõnus pole ikka KAUA aega olnud. Suhtleme SMS-ide vahendusel Tallinnaga, saame vastuse: "Tallinnas on mõttetu sügis ja ei toimu midagi." KaRahh nendib, et ei oska kaasagi tunda, mina nõustun, aga lisan, et kerge irve tirib ikka näole küll. ;-)) Mitte kahjurõõmsa, aga lihtsalt rõõmsa. :-)

Paari tunniga annab see orgastiline letargia pisut järele ja otsustame ujumas ära käia. Peale meie on siin veel kuskil 10 telki, nii pole üllatus, et keegi juba ees sulistab. Otsustame oodata, juhuks kui see naisterahvas on - nendega ei tea kunagi, kas nad on rõõmsalt üllatunud või kukuvad sõimama, kui end järsku alasti meeste vahelt ujumast leiavad, põhjusta siin veel rahvusvahelist skandaali. Ongi naisterahvas. Tema pika sumamise peale ootame veest midagi rabalauka temperatuuri kanti, aga esmane reaktsioon on - AI RAISK... KÜLM! :-) Eks kütnud päike meil naha piisavalt tuliseks enne ka, et jahe tundub, aga see memm on meist igatahes tunduvalt kangem hüljes, meie nii kaua vees vastu ei pea. :-) Värskendav on küll.

Ümberringi on suht vaikne, enamus inimesi on telkides. Ei leia sellele muud seletust kui et neil juba on kuumarabandus, normaalne inimene sellise ilmaga telki ajusid keetma ei lähe.

Pleegime edasi, mingi hetk teen sest nirvaanast ikka statiivi pealt pildi. Pikapeale hakkab siiber saama vedelemisest ja õlle kõrvale tahaks midagi hammustada juba ka, teeme omale õhtusöögi - kohalikud lihamaitselised nuudlid ja juustusupp pluss võileivajuust kohaliku täisteraleiva peal. See on kuratlikult hea, Eestist nii häid asju pole leidnud (nuudlid ja juustusupp siis).

Avame uued purgid ja pleegime edasi... ;-)

Krdi kino ikka - vähe sellest, et kaardi märke järgi peaks siin onnikeses olema fikstelefon - külastan peldikut ja kuulen mingi elektrimasina suminat. Kuivpeldikus, meenutan. Uurin asja, leian seinalt mingi karbi. Näppe sisse ei julge toppida, mõtlen, et elektriline putukatapja ehk. Ei. Ennegi oli ninas mingi tehislik hea aroom - ajan ninaga järge ja jõuan selle aparaadi kohale: bingo. Ühesõnaga, daamid ja härrad, metsiku tundra looduskaitsealal oleva matkaraja alguses on fotosilmaga inimeste loendur ja raja onnikeste peldikutes tehakse elektriga head lõhna. Krt küll! :-)))

Õhtul on nii ilus ilm, et otsustame väljas magada. Igaks juhuks paneme siiski backupiks ka telgi üles, et vihma tulles kiirelt evakueeruda saaks. Muidu vihma kaela saades käiks ilmselt üks valjuhäälne eesti-vene segakeele kiirkursus üle magava laagri, kui seda vihmas toimetama peaks. :-) Kerime end oma kookonitesse ja kuulame lõkkeplatsi ümber kogunenud norrakate (vist) laulu. See isegi ei häiri, mõnus ümin ja jorin, sobib siinsesse keskkonda kenasti. :-)

Mõnu Metamorfoos. :-)

10.07, neljapäev

Hommikul 9 ajal hakkab tibutama. Veame end telki (tublid poisid, et õhtul natuke ette mõtlesid :-) ja magame edasi. Kuskil 12 paiku lohistame end õue ja leiame eest tühja laagri - kõik on jalga lasknud. Sobib meile, rahulikum toimetada on. :-) Kratsime oma kihulastest ära söödud sääri (nende vastu Off ei aita ja lisaks on nad imepisikesed) ning avastame, et eile on keegi tõsine elukas KaRahhi purenud, pool käsivart jäme.
Tegelt võisime teistele laagriasukatele üldse imeliku mulje jätta - tulevad kaks kolli, istuvad oma pampude vahele maha, midagi suurt ei tee, vedelevad nii poole ööni ja siis magavad pool järgmist päeva maha. :-)

Pistame juba kergelt vastikuks muutunud kaerahelbeputru kohviga ja asutame end minekule. Tee sujub jällegi pikkamisi, istume palju ja teeme ka palju pilte sest maastikust.

Tee peal leiame taas kord linnupoja. Täpsemini, leiame lausa kaks korda ja mõlemal juhul kaks isendit, ühel juhul lendab ka närviliselt siutsuv ema meie ja poja vahele. Polegi vist pesast välja kukkunud, ongi mingi maas pesitsev liik (KaRahh pakkus, et mingit sorti tilder), pojad lihtsalt ula peale läinud. Kajakatele, keda siinse järve ümber ikka on, oleks nad märkamisel kerge saak... Linnukesi sibab ümber veelgi, teeviitade postide otsas jm, pika stabilisaatoriga toruga oleks siin askeldamist küll, sakslane võis täitsa häid pilte saada.

Jõuame parkla ja autoni, viskame kompsud maha ja jällegi esmalt vaikne õllepaus. :-) Selle käigus märkan ma meie telgiasemest umbes viis meetrit eemal olevast august mingit rotisuurust elukat välja ronimas ja alustaimestikku kadumas. Pagan teab, kes see oli, ehk isegi vesirott, soode kaitsealad siin kahel pool, seega on pinnas ilmselt vesine, ojasid on ka küllaga.

Teeme söögikraami suhtes kiire inventuuri ja valmistame õhtuks mingi mögina, mille komponentideks on kartulipuder, lihakonserv, sibul ja puljongikuubik. Saab hea küll. :-)

Peesitame veel ja ootan soodsamat päikese asendit, ronin oma kaasa tassitud ND8 filtriga kohalikust ojast pika säriga pilti tegema. Pildid tehtud, meenub, et lisaks minu kaasa tassitud pisikesele "seebikastatiivile" on ju autos ka KaRahhi suur statiiv... A noh, kama kaks. :-)

Pistame õlled ja viimase rummi teega pintslisse ja kobime magama.

	Kevo matkarada.
	Võsa meie laagri ligidal.
	Ojake meie laagri ligidal, ND filtri katsetus. Fotofriikidele: EOS 50E, Sigma EX 28-70/2,8 @ 70 mm, f/32, Hoya ND8, 20" säri. Vedas, tuult ei olnud. :-)

11.07, reede

Hommikul teeme viimase portsu tatraputru lihakonserviga ja asutame end minekule. Pudrujäägid saab me sõber rott (või hiir, pagan tast aru saab) endale. :-) Peatselt kostabki sealtkandist miskit sabistamist.

Võtan kaamera tahaistmele, juhuks kui põtru veel tee peale tuleb (film vaja ju täis saada koju jõudmise hetkeks). Kohe maanteele keerates paistabki suure sarvekrooniga isend, mingi auto tema juures juba peatunud, aga miski kohalik tsiklivend ajab selle eluka minema. :-( Võtan seepeale kaamera siis juba kätte ja nagu ikka on see parim garantii, et ükski põder enam meile teele ei satu (ehk siis: tahate turvaliselt sõita, pange fotokas käepärast :-).

Sõidame läbi Inari ja Ivalo. Inaris on vahva Inari järv, milles 3300+ saart. Pindala on tal ka muidugi pool Eestit... Võimalus on lennukit üürida sightseeing tour'ideks, 1-3 inimest maksab kamba peale 110 € 10 minuti eest. ;-)

Läheme kohalikku turistilõksu ja külastame ka supermarketit - maksku või rubla, enam kaerahelbeputru ei taha. :-) Varustame end söögi- ja joogipoolisega kuni homse õhtuni. Turistilõksu ees peadpidi autos olles kostab selja tagant vägevat bassihäälset haukumist - mingi kirjutuslaua mõõtmetes njufa on poe ees seisva põdratopise peale väga ärevile läinud. :-)

Nende ridade kribamise ajal, kui kaamera juba kotis on, jalutab jälle põder tee peale. Kes see tarkpea oli, kes nentis, et "Murphy oli optimist..."
Kohe saab aga meelehärm kompenseeritud - keerame sisse naljaka nimega turistilõksu: Karhun pesäkivi. Esialgu on nõutus suur - tavaline nänniputka, raadiost tulev Soome Tango™... Müüakse põdra (tavalise) päid seinale, 990 € (see loom on ikka elajas küll, suur nimelt), põhjapõdranahku, 70 €... Maja tagant läheb üles värsketest laudadest trepp. Vantsime meetrit sada mööda seda edasi ja paarkümmend üles, jõuame mingi rändrahnuni. Nõutus kasvab veelgi - selle, suht äbariku rahnu pärast see kõik siis siin nüüd? Rahnu all on väike urg, keegi naljamees on laudtee ka sinna teinud. KaRahh poeb uurima ja kaob sisse, sõnadega "Siin on koobas!" Mida paganat... Vingerdavad ka Taneli 193 cm end sealt urust nagu ärilõunast läbi ja tõepoolest, rahn on seest õõnes! Mahub püsti seisma ja rohkemgi, isegi külalisteraamat on. Kraamin fotoka välja ja teen siva mõned klõpsud, endist koopas ja koopast tühjana, väljast ka. Kiidan end mõttes et fotokott ja lainurk seal ringi luusides ligi olid võetud, KaRahh jälle siunab end, et ei võtnud... :-) Jõuame auto juurde tagasi ja temagi haarab kaamera ja kaob üles. Tõepoolest, õõnest rahnu ei näe just iga päev...

Tiba enne Ivalot sätib ilm pilve ja seda kuni silmapiirini - aga me ei nurise, piisavalt ilus olnud, tagasi võib ka vilus sõita. :-)

Põdrad tolgendavad juba suurte karjadena asulate seeski. Olen loobunud ja kaamera on kotis, torud eraldi, KaRahh mõned klõpsud teeb. Kohalikud uhavad meist külmalt mööda, küllap endamisi turiste kirudes. :-)

Sadakond kilomeetrit enne Rovaniemit hakkab lausa vihma sadama. Lähenen Rovaniemile (meenutuseks, ametlik Jõuluvana kodu vmt) umbes sarnaste tunnetega nagu Lähis-Ida moslem Kapitooliumile - siit siis saabki alguse see iga-aastane poolt talve p* keerav supernuhtlus...

Veerand seitse jõuame Rovaniemile kohale. Niisiis, lapsed, pange kõik ilusti Jõuluvana oma GPS-i sisse:
N 66°32,658'
E 25°50,954'
Vaatame jõulukülas veerand tunnikest ringi, vaatame üle ukse ära ka Jõuluvana ja põgeneme ummisjalu. No on siin alles SODI ja NODI mida osta... Mitte et ükski neist asjadest mingit praktilist tarbimisväärtust omaks oma hinnasildile taandatuna, aga keda see segab ostmast või müümast... :-)

Kaheksa ajal, 673 km Helsingist otsejoones, teeme võileivapeatuse. Lõikan viimast sinki ja märkan selle silti: kõlblik kuni 05.07.03, säilitada temperatuuril 2..6 kraadi. Tjah. Täna on 11. ja temperatuurid on rohkem 26 kui 2-kuni-6 olnud. Kehitame õlgu ja limpsime veel mokkigi, singist saab homme lõunaks ka midagi hammustada. GPS näitab, et 11 tundi veel sõita. :-)

Pool kümme. Autol keerab ette 3000. kilomeeter. Helsingini jääb sõita veel 655 km...

Pool üksteist. Jääme laagrisse. Puhast sõiduaega on olnud 8 h ja 45 minutit, läbitud 688 km.

	Inari õhutakso sightseeing tour'ideks.
	Karhun pesäkivi väljast.
	Karhun pesäkivi seest. Seal oleks õdus näiteks sügistormiga hõõgveini juua... :-)

12.07, pühapäev

Ärkame igaks juhuks kell 7, et mitte mingil juhul ajahätta jääda. Imelik, magada on sodiks saanud viimastel päevadel, aga just sel hommikul tahaks kauem põõnata ja uni maitseb eriti magus. :-)
Makaronimögin-kohvi kerre ja tuld...

Pikk ja unenäoline, kaks nädalat kestnud päev hakkab lõppema. Veel 600 km, siis on jälle tuttav keskkond. Jälle töö, koosolekud, kolleegid, päevauudised ja armas amatöörvabariik. Aga, selle kõige taustal ka mälestus kaugest põhjast, mis ei lase igaveseks teleka ette tülpima ja mune sügama jääda, vaid ajab mingi hetk jälle ja kuskile...

Siinkohal tahaks veel aitäh öelda KaRahhi vennale Urmasele ja tema kaasale Merjele, kes meid lahkelt vastu võtsid, saunas ihu harida lasid ja maitsva koogi ja kodumaise õllega kostitasid. Matkal õpid selliseid lihtsaid asju hindama... :-) Ainuüksi selle pärast peab juba kord aastas tsivilisatsioonist eemal käima, et maailma asjad ja väärtushinnangud jälle paika loksuks ja elule tasakaalustatuma vaate saaks.